Ristapäev, ristlapäev või räüsäpäev.
Eesti rahvakalendris on kokku neli neljapäevadele langevat tänases kõnepruugis ristipäeva, mis justkui oleks võetud otse kirikukalendrist, kuid nende päevade sisu on sügavamal ja kaugemal eestlaste minevikus, sest need tähtpäevad jälgivad muutuseid looduses. Nedeks neljaks päevaks on tuuleristipäev, linnuristipäev, leheristipäev ehk heinaristipäev ja viimane ristipäev, mida peeti peamiseks neist.
Kolm esimest tähistavad ajateljel päevi, kus teatud tööde ettevõtmist enne neid päevi peeti ebamõistlikuks või isegi nurjumisele määratuks, sest seda olid märganud usinad vanad eestlased aastatuhandete jooksul, kes oskasid kalendrit pidada ja loodusmuutusi jälgida juba siis. Seega ristipäev tähistab loodusmuutuste perioodi lõppu, peale mida võib alustada teatud töödega. Ristipäevad on sügavalt seotud vanade eestlaste uskumuste ja maausundiga, mida tänane inimene nimetab ebausuks.
Tuuleristipäeva tähistatakse neist esimesena mai esimestel nädalatel, õige neljapäev arvutatakse välja möödunud nädalaid lugedes. Tuuleristipäevaga arvati lõppevat aega, kus külmad tuuled lõpetavad hukutava jaheduse toomise, mistõttu võivad hävineda liiga vara külvatud viljad või haigestuda inimesed ja kariloomad.
Põlvamaalt kirjapandud tarkusetera ütleb, et põhja- ja hommikutuuled olla ristituuled, kes iial lina ei anna, seevastu õhtu- ja lõunatuuled pitkuti ja õnnistavad olla.
