Eesti vanarahva jaoks tõi november endaga kaasa juba talve, kuud iseloomustasid külmad marutuuled. Novembrit kutsutakse rahvasuus veel ka hingedekuuks kui ka mardikuuks. Kui vaadata vanu kirikudokumente, siis näeme, et paljud abielud sõlmiti just talvekuudel ning mardipäev oli esimene selline püha, mis andis märku pulmakuu hoogsast algusest. Talude viljasalved olid saaki täis, loomad olid suvega kosunud ning kõik oli valmis pidustusteks. Pulmakuu ootusärevus ja mängulust kandus seetõttu tähtpäevadesse.
Mardipäevaks pidid olema linad ropsitud, neidudel pidi olema juba ka esimesed ketrused tehtud, et mardile lõngaviht kaela visata. Kuna ketramine oli selline töö, mida sai teha koos, siis kogunesid küla neiud oma vokkidega suurema talu tuppa, kus jutusaatel läks töö hoopis kiiremini. Tihtilugu lõppesid aga sellised tööpäevad sellega, et töötuppa tulid poisid ning õhtu lõppes tantsu ja tralliga. Kõik see kuulus sissejuhatava pulmakuu juurde, sest see aitas eriti kärsitutel pulmapäeva ootusaega vähendada.
Mardipäev oli helge ja oodatud päev, kus pääseti nii mõnestki tüütust tööst, et ette valmistada õhtust mardipere saabumist. Martide näod olid nõgist mustad, nad kandsid lisaks musti karvaseid riideid, mis pidi põllutööõnne tooma ja halva eemale peletama. Mardipere kõige tähtsamad liikmed olid mardiisa ja mardiema. Mardiisa kandis tavaliselt tagurpidi pööratud lambanahkset kasukat ning mardiema tohust maski ja suurt ruudulist salli. Mardipere kostitati hea ja paremaga ning mardipere õnnistas lahket pererahvast vastu oma heade soovide ja õnneherneste või ubadega. Mardipäev juhatab sisse pulmaperioodi alguse ning juba kuu lõpp toob külla naispere, kes kadrisantidena tulevad omapoolsele vastukäigule.
