Linnuristipäev on ristipäevade teine järjestikune pühaks peetud neljapäev mais, mille õige tähistamisega kindlustati tulevaks aastaks saagiõnn ja viljakus.
Peamiselt tähendas linnuristipäev aega, kus rändlinnud olid oma ränded ära teinud ja algas vilgas lindude pesitsusaeg. Peale seda päeva sai alustada vilja külvamist põldudele, sest linnud olid jõudnud oma pesitsuspaikadesse ja keskendusid nüüd pesaehitusele. Seetõttu ei pidanud vanad eestlased hobusega põlluleminekut kuni linnuristipäeva möödumiseni üldse soovitavaks, sest oodatav saak võis enne kasvamaminekut hävineda.
Ristipäevi tuli igal juhul tähistada ja selleks olid omad rituaalid. Võrreldes teiste rahvastega tähistasid vanad eestlased ristapäevasia rohkem ning neil oli selleks puhuks rohkem uskumusi ja kombeid. Uskumused lähtusid maausust, mis tähendas, et ümbritsevat loodust peeti pühaks. Selleks, et maa toidaks inimest, tuli maale anda puhkust ning ristipäevad tähendasid selle perioodi lõppu, andes maaharijale järjest uusi õigusi alustada teatud põllutöödega. Ristipäevad olid tõsise iseloomuga pühad, sest vale tähistamine võis kaasa tuua saagi hävimise ja ennustas puudust kogu talveks. Seega ristipäevade periood oli toiduvaru kindlustamiseks aastas kõige olulisem aeg.
Ristipäevadega seoses oli vanadel eestlastel väga palju keelde, piirkonniti on neis teatavad erisused. Osade arvates ei tohtinud neil päevadel põllult võtta ühtegi rohuliblet ega metsas murda ühtegi oksa. Nõidusrituaaliks murtud taimi ei peetud seejuures kasuta tegevusteks. Ristipäevade puhul kehtisid Eestis rangemad töökeelud viimasel kolmel ristipäeval. Esimest neist tuli tähistada kuni esimese söömaajani, teist tuli tähistada kuni lõunani ja suurt ristipäeva pidi tähistama kogu päeva.
Linnuristipäevast alates hakati lugema aega soojade päevadeni, usuti, et need saabuvad linnuristipäevale järgneva kaheksa päeva pärast.
Linnuristipäev
