Ristipäevade kolmandal neljapäeval tähistatav püha kannab nime leheristipäev, mõningates Eesti paikades nimetatakse seda püha heinaristipäevaks. Vanad eestlased nimetasid selle püha loodusmuutuste järgi ning see tähistas aega, kus rohelised lehed hakkasid puid katma ja maa muutus roheliseks. Loodusmuutusi jälginud eestlased panid tähele, et peale seda päeva muutusid ilmad tunduvalt soojemaks ja hein ning põllukultuurid said sisse uue kasvukiiruse. Seetõttu arvati, et leheristipäevast pannakse rohu sisse kasvusoola, mis annab taimedele rammu sirgumiseks.
Kevad on looduse uue eluringi algus, mistõttu tuli seda aega targasti tähistada, et kasv ja küllus saadaksid peresid aastaringi. Seetõttu oli vanadel eestlastel kombeks tuua ristipäeva nõiduslikel neljapäevadel tuppa äsja lehtinud kaski ehk meigusid. Meiu ehk meiukuuks kutsusid vanad eestlased maikuud, ehk puhkevate lehtede kuud. Just soomeugrilased olid esimesed, kes oskasid kalendri järgi ilma ette ennustada. Eestlastel on üldiselt vähe usku oma muistsesse panusesse, kuid nad ei peaks välistama asjaolu, et Eesti keelepruugis kasutusel olnud meiu(kuu) koos sajandite taha ulatuvate traditsioonidega on maailmas laialt levinud maikuule oma nime andnud.
Ristipäevad olid vanade eestlaste jaoks olulised ja vaiksed pühad, sest kolistamine ja valju müra tekitamine võis siis ligi meelitada emakese looduse kõige kardetavama karistuse ehk pikse ning rahe. Pikne võis suvel karistuseks süüdata elumaja, keerutav tuul koos paduvihmaga võis lamandada viljasaagi ning kõige kardetuim nähtus rahe – võis murda kasvavad kultuurid otse varrelt.
Kevadine võimas looduse tärkamine tegi lehmapiima rammusamaks ja pesitsevate lindude pesadest hakkasid lapsed leidma juba värskeid mune. Seetõttu tähistati ristipäevasid toitudega, kus pudrule lisati muna, piima, võid või koort. Karksi vanarahvas ütles, et ristipäeval anti ette esimene koor ja viimane liha.
Leheristipäev ehk heinaristipäev
