Simunapäeva tähistatakse 28 oktoobril, eestlaste uskumustele iseomaselt on ka see talve saabumist tähistav tähtpäev seostatud isikunimega. Siim tegevat sillad soode peale, looduse talvisemaks muutmist jätkavad seejärel Mart, Kadri, Nigul ja Toomas. Simunapäeva täistavad veel hõimuvennad soomlased, kelle regilaulud on üles ehitatud sarnaste värsirühmadega. Isikunimesid põimiti rahvalauludesse ja vanarahva ütlustesse selleks, et järjestikuseid tähtpäevi oleks hõlpsam meelde jätta ning järgnevatel põlvkondadel oleks kergem tarvilikku tööjärge õigeaegselt meeles pidada. Simunapäeva järgi prooviti ennustada saabuva talve kulgu, mõnes piirkonnas ennustati selle päeva järgi lausa kogu aastaringi. Simunapäev tähistas ühtlasi viimast päeva, mil talirukki võis maha külvata, hilisem külvamine tähendas üldjuhul saagi ikaldumist.
„Simun teeb sillad soode piale, madalama maade piale, turbajõed jõgede piale, kus ei kasta naene jalga, naene jalga, härga sõrga, mees ei uputa hobusta, ega kasta kapukida.“ /Palamuse/
Vanal aja puudusid heas korras teed, seega kevad ja sügis olid hobusega liikumiseks eriti rasked. Soine maapind oli Eestis valdav kuni 20 sajandi keskpaigani, mil inimene hakkas loodust oma soovi järgi ümber kujundama. Värsireas toodud sood ja veerikkad madala veekihiga turbajõed muutusid külmaga liikumise palju lihtsamaks, sest võimaldasid läbikülmununa vahemaid otse ja kiiremini läbida.
