Vanade eestlased pidasid viimast ehk neljandat ristipäeva kõige olulisemaks, sest siis võeti ette suurimad ohverdamised maausu jumalatele. Kuna suurt ristipäeva nimetatakse ka tavaminemispühaks, siis ohverdati ka elusolendeid, kes jõudsid rituaali tagajärjel otse jumalate juurde. Eesti maausu kommete järgi on neljapäev rituaalide tegemiseks kõige mõjusam päev, seetõttu tähistatakse ka ristipäevasid just neljapäevastel päevadel. Seetõttu on ka neljas ristipäev mitmekordse väega. Suure ristipäeval tehti suurimad ohvritoimingud ning see kõik pidi tagama saagi tulevaks aastaks, sest sellest sõltus perekondade ellujäämine üle uue talve. Kivid kuulusid lahutamatult vanade eestlaste komberituaalide juurde, ussimustriga kividel usuti olevat eriline vägi.
Ristipäevadel oli vanadel eestlastel kombeks teha tuld ja tule tegemist peeti pühaks. Ristipäevadel sündinuid peeti eriti õnnelikeks, sest arvati, et neil päevil sündinud saavad kaasa oskuse tulevikku näha ning kui keegi juhtus suurel ristipäeval surema, siis sai ta otse taevaste jumalate juurde.
Vanad eestlased uskusid, et edu ja õnn on ümberjagatavad, seetõttu kutsuti ristipäevadel tehtud nõidusrituaalidega õnn oma õuele või anti häda teistele. Seetõttu ei olnud külalised neil päevil oodatud, eriti halvaks peeti, kui keegi tuli külla paljasäärselt jalavarjudeta. Ristineljapäevadel tuli valvata eriti oma loomi ja vilja, et õnn püsiks oma õuel. Kutsumata külalise käigu vastumeetmeks tuli visata tuhka õhku, see pidi kurja alla suruma.
Eesti kirikutes teenivad ristiusu preestrid nägid suurt vaeva, et vanu maausu pühasid uute ristiusupühade kommetega üle kirjutada. Veel 1647 aastal oli Otepää pastor olnud kimpus eestlaste ebausukommetega ristipäevadel, sest nad viisid läbi hoopis ohvritoiminguid. Nõiduse läbiviimise eesmärkidel askeldasid inimesed kirikute lävepaku juures mullaga, kirikuaknale toodi vahakujukesi. Prangli saare kirikukirjadest on säilinud aga viide, et vanad eestlased käisid koos ristipäevade öösiti, mis kattub rahvapärimuses toodud kommetega.
Kuna ristipäevasid tuli tähistada, siis hädavajalikud tööd ja nõidustoimingud tuli öötundidel ette ära teha. Tarvastu kandi pärimus räägib, et suurel ristipäeval tulid mehed kokku ja valisid eneste seast ühe ülema, kelle kätte nad oma anded jumalate heaks viisid.
Arvati ka, et kui suurel ristipäeval lähevad mehed metsa hundipesakondi otsima, siis hunt ei hakka nii tugevalt vastu. Valjalast on uskumus, et ristineljapäeval võib lindude keelt rääkima õppida. Kui ronk lendab oma pessa kiviga, siis kui keegi selle kivi kätte saab, siis ta oskab edaspidi rongakeelt.
